AJALUGU MUINASAJAST KUNI 19. SAJANDI ALGUSENI
Muinasajal
Varaseimad tõendid Viljandi linna ja linnuse kohal olnud asustuse kohta ulatuvad mesoliitikumi. Juba neil kaugetel aegadel asusid siin muistsed laagripaigad. Jõuliselt astus Viljandi ajalooareenile muistse vabadusvõitluse päevil, mil Sakala muinasmaakonnast sai üks kandvamaid piirkondi saksa ristirüütlite ja nende liitlaste vastases võitluses. Läti Henriku kroonikas on Viljandit kirjeldatud kui tugevat, kahekordse palkkindlustusega linnust, mille alistamine oli küllaltki vaevanõudev. Viljandi esimene piiramine muistse vabadusvõitluse käigus toimus 1211. aasta märtsis. Ristisõdijate poolt kokkuaetud vägi oli tolle aja kohta vägagi esinduslik. Kohal oli piiskop Alberti õemees Engelbert Tiesenhausenist, hetkel Turaida foogt, mõõgavendi juhtisid ordumarssal Arnold ja Võnnu Bertold, lätlasi sakalaste ja ugalaste põline vaenlane Russin. Viljandi lähedusse jõudmist tähistati küll suurejoonelise põletamise ja rüüstamisega, kuid piiramine enam nii libedalt ei läinud. Pärast nädal aega kestnud vahelduva eduga kulgenud võitlust jõuti kokkuleppele, et eestlased lasevad linnusesse preestrid, kes said õiguse viia läbi katehheesi. Alles pärast Madisepäeva lahingus saadud kaotust 1217. aastal lasti sakslased lepingu alusel linnusesse ja 1223. aastani mehitati seda sakslastega koos. Viimatimainitud aasta on tunnistajaks veristele sündmustele Viljandi linnuses. Saaremaalt alguse saanud eestlaste ülestõusust innustunud viljandlased piirasid 29. jaanuaril toimunud pühapäevase missa ajal sisse linnuse kiriku ning vangistasid siinsed sakslased. Sakslaste juht foogt Mauritius tapeti kohapeal, võeti ka pantvange. Edasi kandus ülestõus Leole linnusesse ja Järvamaale. Andes endale aru saksa poole ülekaalust olid eestlased sunnitud abi küsima venelastelt. Nii saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk, kes hakkas koos viljandlastega linnust ette valmistama võimaliku rünnaku puhuks. Vaenlane ei lasknud end ka kaua oodata – juba kevadel toimus esimene lahing linnuse ees, mis lõppes kaitsjatele edukalt. Augustis ilmus aga linnuse lähistele tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, kelle käsutada oli suur 8000-meheline sõjavägi. Kahenädalane piiramine lõppes viljandlastele õnnetult – nälja, janu ja linnuses puhkenud epideemia tõttu oldi sunnitud alistuma. Eestlastele kingiti küll pärast linnuse põhjalikku rüüstamist elu, kuid vene abisalk poodi üles.
Varaseimad tõendid Viljandi linna ja linnuse kohal olnud asustuse kohta ulatuvad mesoliitikumi. Juba neil kaugetel aegadel asusid siin muistsed laagripaigad. Jõuliselt astus Viljandi ajalooareenile muistse vabadusvõitluse päevil, mil Sakala muinasmaakonnast sai üks kandvamaid piirkondi saksa ristirüütlite ja nende liitlaste vastases võitluses. Läti Henriku kroonikas on Viljandit kirjeldatud kui tugevat, kahekordse palkkindlustusega linnust, mille alistamine oli küllaltki vaevanõudev. Viljandi esimene piiramine muistse vabadusvõitluse käigus toimus 1211. aasta märtsis. Ristisõdijate poolt kokkuaetud vägi oli tolle aja kohta vägagi esinduslik. Kohal oli piiskop Alberti õemees Engelbert Tiesenhausenist, hetkel Turaida foogt, mõõgavendi juhtisid ordumarssal Arnold ja Võnnu Bertold, lätlasi sakalaste ja ugalaste põline vaenlane Russin. Viljandi lähedusse jõudmist tähistati küll suurejoonelise põletamise ja rüüstamisega, kuid piiramine enam nii libedalt ei läinud. Pärast nädal aega kestnud vahelduva eduga kulgenud võitlust jõuti kokkuleppele, et eestlased lasevad linnusesse preestrid, kes said õiguse viia läbi katehheesi. Alles pärast Madisepäeva lahingus saadud kaotust 1217. aastal lasti sakslased lepingu alusel linnusesse ja 1223. aastani mehitati seda sakslastega koos. Viimatimainitud aasta on tunnistajaks veristele sündmustele Viljandi linnuses. Saaremaalt alguse saanud eestlaste ülestõusust innustunud viljandlased piirasid 29. jaanuaril toimunud pühapäevase missa ajal sisse linnuse kiriku ning vangistasid siinsed sakslased. Sakslaste juht foogt Mauritius tapeti kohapeal, võeti ka pantvange. Edasi kandus ülestõus Leole linnusesse ja Järvamaale. Andes endale aru saksa poole ülekaalust olid eestlased sunnitud abi küsima venelastelt. Nii saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk, kes hakkas koos viljandlastega linnust ette valmistama võimaliku rünnaku puhuks. Vaenlane ei lasknud end ka kaua oodata – juba kevadel toimus esimene lahing linnuse ees, mis lõppes kaitsjatele edukalt. Augustis ilmus aga linnuse lähistele tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, kelle käsutada oli suur 8000-meheline sõjavägi. Kahenädalane piiramine lõppes viljandlastele õnnetult – nälja, janu ja linnuses puhkenud epideemia tõttu oldi sunnitud alistuma. Eestlastele kingiti küll pärast linnuse põhjalikku rüüstamist elu, kuid vene abisalk poodi üles.
1223–1560
Kohe pärast Viljandi alade allutamist alustas uus võim siin ordumeister Volquini korralduse järgi kivikindlustuste rajamist. Viljandi linnust ehitati ja moderniseeriti üle 300 aasta ning temast sai üks Baltimaade võimsamaid kindlustuskomplekse üldse. Vaieldamatult on Viljandi linnuse huvitavam osa seotud tema keskse osa – pealinnuse e konvendihoonega, mille kavatis on üldjoontes jälgitav ka tänapäeval. 13-14. sajandi alguses ehitatud rüütlikasarmu ehitamisel kasutati peamiselt Viljandi läheduses põletatud tellist ning raidkivide valmistamiseks aga paekivi. Ordulossi sisearhitektuuri kohta annavad tunnistust praegu Viljandi muuseumis hoiul olevad ja osaliselt pärimusmuusika keskuses eksponeeritud varagooti perioodi kuuluvad kapiteelid. Konvendihoonet kaitses omakorda võimas kolmekordne peamiselt maakivist eelkaitsesüsteem, neljandaks eelkaitse liiniks oli linnamüür.
Samaaegselt uue võimu kindlustumisega hakkas linnuse põhjapoolsele küljele kujunema käsitööliste ja kaupmeeste asula, mille õigusi ja kodanikkonda on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1283. aastal. Linna kiiret arengut soodustas ordupoolne kindel kaitse linnuse näol ning soodne majandusgeograafiline asend kaubateede suhtes. Viljandit läbis kaubatee Eesti põhjarannikult Läti aladele üldsuunaga Riiale ning Pärnust Tartu poole viiv talvetee. See oli ka eelduseks Viljandi võtmisele Hansa Liitu. Viljandi linna esmakordselt mainitud hansadokumentides 1346. aastal – tegemist on ühe Lübecki linnalt Tallinna raele saadetud kirjaga, mis hoiatab Venemaalt lähtunud võltsitud kaupade eest. Viljandi osales pea kõigis Hansa sõdades majanduslikult tasudes sõjamaksu, poliitilisi asju aeti läbi Tartu raesaadikute. Kuigi keskaegse Viljandi kohta on kirjalikke allikaid vähevõitu, võib arheoloogia andmetele, nappidele vihjetele ja analoogiatele toetudes arvata, et Viljandi oli tüüpiline keskaegne väikelinn, mis sai oma põhitulu transiitkaubandusest ja olulist tähtsust omas ka käsitöö. Viljandi linnas elas keskajal umbes 1500 inimest, eeslinnades teist samapalju. Tal oli arvatavasti mõnest raehärrast ja kahest bürgermeistrist koosnev raad, ning linn omas Hamburgi-Riia linnaõigust. Võib arvata, et linnakese tõusud ja mõõnad olid küllaltki tihedalt seotud Hansa Liidu käekäiguga, kuna transiidist saadavad tulud määrasid ära linnaelanike arvu, kaitsevõime jms. Viljandi elus mängis küllalt tähtsat rolli ka naabruses asunud ordulinnus. Siinsel komtuuril, kes kuulus ka Liivi ordu juhtkonda, oli teatud juhtudel õigus sekkuda linna kohtuasjadesse, ta juhtis linna kaitseväge ning korraldas rahuaegadel siinse garnisoni väljaõpet. Ordumeistrite poolt kinnitatud linnaseaduse ja privileegide järgi omas Viljandi linn õigust ordu aladelt ehituse ja kütmise otstarbel teha metsa. Tema kodanikud omasid õigust püüda Viljandi järvel kala ning karjatada järveäärsel luhal loomi.
Linna rahulik areng kestis 1481. aastani, mil Viljandi alla ilmusid Ivan III poolt saadetud Moskva, Novgorodi ja Pihkva ühendväed. Venelastel õnnestus linn põlema süüdata ja seejärel ka vallutada, kuid linnus osutus nende jaoks liiga tugevaks. Piirdunud kopsaka lunarahaga, vaenlane lahkus. Piiramise käigus süttis ka linna raekoda ning tules hävis väärtuslik linnaarhiiv. Siin on seletus ka Viljandit puudutavate keskaegsete kirjalike allikate vähesuse kohta.
Kohe pärast Viljandi alade allutamist alustas uus võim siin ordumeister Volquini korralduse järgi kivikindlustuste rajamist. Viljandi linnust ehitati ja moderniseeriti üle 300 aasta ning temast sai üks Baltimaade võimsamaid kindlustuskomplekse üldse. Vaieldamatult on Viljandi linnuse huvitavam osa seotud tema keskse osa – pealinnuse e konvendihoonega, mille kavatis on üldjoontes jälgitav ka tänapäeval. 13-14. sajandi alguses ehitatud rüütlikasarmu ehitamisel kasutati peamiselt Viljandi läheduses põletatud tellist ning raidkivide valmistamiseks aga paekivi. Ordulossi sisearhitektuuri kohta annavad tunnistust praegu Viljandi muuseumis hoiul olevad ja osaliselt pärimusmuusika keskuses eksponeeritud varagooti perioodi kuuluvad kapiteelid. Konvendihoonet kaitses omakorda võimas kolmekordne peamiselt maakivist eelkaitsesüsteem, neljandaks eelkaitse liiniks oli linnamüür.
Samaaegselt uue võimu kindlustumisega hakkas linnuse põhjapoolsele küljele kujunema käsitööliste ja kaupmeeste asula, mille õigusi ja kodanikkonda on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1283. aastal. Linna kiiret arengut soodustas ordupoolne kindel kaitse linnuse näol ning soodne majandusgeograafiline asend kaubateede suhtes. Viljandit läbis kaubatee Eesti põhjarannikult Läti aladele üldsuunaga Riiale ning Pärnust Tartu poole viiv talvetee. See oli ka eelduseks Viljandi võtmisele Hansa Liitu. Viljandi linna esmakordselt mainitud hansadokumentides 1346. aastal – tegemist on ühe Lübecki linnalt Tallinna raele saadetud kirjaga, mis hoiatab Venemaalt lähtunud võltsitud kaupade eest. Viljandi osales pea kõigis Hansa sõdades majanduslikult tasudes sõjamaksu, poliitilisi asju aeti läbi Tartu raesaadikute. Kuigi keskaegse Viljandi kohta on kirjalikke allikaid vähevõitu, võib arheoloogia andmetele, nappidele vihjetele ja analoogiatele toetudes arvata, et Viljandi oli tüüpiline keskaegne väikelinn, mis sai oma põhitulu transiitkaubandusest ja olulist tähtsust omas ka käsitöö. Viljandi linnas elas keskajal umbes 1500 inimest, eeslinnades teist samapalju. Tal oli arvatavasti mõnest raehärrast ja kahest bürgermeistrist koosnev raad, ning linn omas Hamburgi-Riia linnaõigust. Võib arvata, et linnakese tõusud ja mõõnad olid küllaltki tihedalt seotud Hansa Liidu käekäiguga, kuna transiidist saadavad tulud määrasid ära linnaelanike arvu, kaitsevõime jms. Viljandi elus mängis küllalt tähtsat rolli ka naabruses asunud ordulinnus. Siinsel komtuuril, kes kuulus ka Liivi ordu juhtkonda, oli teatud juhtudel õigus sekkuda linna kohtuasjadesse, ta juhtis linna kaitseväge ning korraldas rahuaegadel siinse garnisoni väljaõpet. Ordumeistrite poolt kinnitatud linnaseaduse ja privileegide järgi omas Viljandi linn õigust ordu aladelt ehituse ja kütmise otstarbel teha metsa. Tema kodanikud omasid õigust püüda Viljandi järvel kala ning karjatada järveäärsel luhal loomi.
Linna rahulik areng kestis 1481. aastani, mil Viljandi alla ilmusid Ivan III poolt saadetud Moskva, Novgorodi ja Pihkva ühendväed. Venelastel õnnestus linn põlema süüdata ja seejärel ka vallutada, kuid linnus osutus nende jaoks liiga tugevaks. Piirdunud kopsaka lunarahaga, vaenlane lahkus. Piiramise käigus süttis ka linna raekoda ning tules hävis väärtuslik linnaarhiiv. Siin on seletus ka Viljandit puudutavate keskaegsete kirjalike allikate vähesuse kohta.
1560–1620
Uued katsumused said linnale osaks seoses Liivi sõja algusega 1558. aastal. Algul jäid peamised lahingute piirkonnad linnast eemale, kuni 1560. aasta augustis jõudis Viljandi alla suur (erinevatel andmetel 20 000–60000 meheline) Vene vägi vürst Andrei Kurbski juhtimisel. Jalavägi ja ratsavägi jõudis siia lõunapoolt, Tarvastu kaudu. Suurtükid veeti mööda Emajõge ja Võrtsjärve kuni Tänassilmani paatidel, edasi transporditi need hobustega. Ka Viljandi linnas ja linnuses tehti vastavaid ettevalmistustöid. Linnuse ja linna komandandiks oli saanud peale Gotthardt Kettlerit vana ordurüütel ja endine ordumeister Wilhelm von Fürstenberg. Juba varakult oli Fürstenberg andnud kaupmees Virgilius Hobblerile tellimuse varustada piiramise ohus olevat linna toiduainete ja laskemoonaga. Kaupmehe abi toimetaski tellitud kaubad Pärnu kaudu mööda veeteed Viljandisse. Linn oli varustatud hästi ka relvastuse ja kaitsemeeskonna näol. Fürstenbergil oli linnuse ja linna kaitseks käsutada umbes 500 meest. Siia hulka kuulsid lisaks kodanikele, ordusulastele ja palgasõduritele ka varjule tulnud talupojad ja mõisamehed. Kaitseväe kasutuses oli lisaks kindluse suurtükkidele ka kogu ordu välikahurivägi, mis oli siia pärast Laiuse edutut piiramist toodud. Kaitse eesmärgil laskis Fürstenberg maha lõhkuda Katariina kabeli, et vaenlane ei leiaks selle varjus kaitset lossist lähtuvale püssitulele. Arvatavasti põletati maha ka eeslinnad. Kindlad andmed küll puuduvad, kuid on igati tõenäoline, et linnuse kindlate müüride vahele oli kaitset tulnud otsima palju rahvast ümbruskonnast, tuues siia ka oma varanduse. Viljandil oli esialgu lootust, et ordumeister Kettler organiseerib kiiresti abi ning piiramine ei kesta kaua. Nimelt katsus ordumeister koondada Võnnu lähedale poolakatest ja hertsog Magnuse meestest koosnevat sõjaväge. See siiski ei õnnestunud, kuna poolakad keeldusid venelastega sõdimast. Viljandi piiramine algas 4. augustil, linna süstemaatiline pommitamine piiramissuurtükkidest aga 11. augustil. Tulemus oli kohutav – 17. augustil puhkes suur tulekahju ning peagi olid linnas alles vaid 5–6 hoonet. Siiski pidas linn vastu veel 21. augustini, mil vaenlane suutis purustada Tartu värava ning tungida müüride vahele. Nüüd keskendusid venelased lossi vallutamisele, mis kõigi märkide järgi tõotas küllaltki raske tulla – Viljandi oli sel ajal kindlasti üks paremini kindlustatud linnuseid kogu Baltikumis. Lahendus saabus ootamatult – palgasõdurite hulgas puhkes Fürstenbergi vastane mäss ning nad lasid osaliselt õhku linnuse peatorni. Sellega oli Viljandi saatus otsustatud. Palgasõdurid pääsesid küll terve nahaga, kuid ordumeister Kettler püüdis nad hiljem kinni ja laskis üles puua.
Pärast Liivi ordu purustamist läksid Viljandi komtuurkonna alad koos Viljandi linnaga Vene võimu alla ning esimeseks vojevoodiks sai vürst Aleksei Adašev. Venelased tegelesid oma võimuperioodil peamiselt linna ja linnuse kindlustamisega, ehitati ka kaks õigeusu puukirikut. 20-aastase vene perioodi jooksul tuli tagasi osa linnakodanikke, elavnes kaubandus. 1582. aastal, pärast Jam Zapolski vaherahu Poola ja Venemaa vahel, läks Viljandi Poola kuninga võimu alla ning linnast sai Viljandi staarostkonna keskus. Poola lühikest võimuperioodi iseloomustab suurema tähelepanu pööramine linnakindlustuste taastamisele ja vastureformatsioon. Poolakad taastasid võimaluse piires linnust ja linna ning omasid siin tugevat garnisoni. Kõrgema võimu kandjaks linnas oli vormiliselt linna raad ja bürgermeistrid, kuid tegelik võim oli staarosti käes, kes oli ühtlasi ka kõrgemaks kohtumõistjaks. Linnakodanike ja 1592. aastal kuninga poolt taas kinnitatud linnaõigusi ahistava staarosti vaheline vägikaikavedu jõudis tihti kuni Poola kuningani välja, kes saatis siia mitmel korral ka asja lahendama komissarid. Olulist osa linna elus poola ajal mängisid katoliiklased–jesuiidid, kes asutasid Viljandisse oma kooli, haigla ja vaestemaja ning omasid suurt mõjuvõimu linna ümbruses. Üks tuntumaid jesuiite oli Dionysius Fabricius, kellelt pärineb ka kroonika, kus küllalt suurt tähelepanu on pööratud Viljandile. Aastast 1599 pärineb esimene teadaolev kirjalik Viljandi linnust kirjeldav allikas – nn Poola revisjon.
Lühike Liivi sõja järgne hingetõmbeaeg lõppes Viljandile Poola–Rootsi sõdade algusega 17. sajandi I veerandil. Liivimaa pärandi kallal toimunud kisklemise käigus piirati ja vallutati Viljandit korduvalt ning sõjategevuse tagajärjedki olid hoopis sügavamad. Ka inimkaotused olid suured – 600 lossi käsutuses olnud talupojast oli sõja lõpuks 1620. aastate algul järel vaid 50. Kui võidukad rootslased lõpuks Viljandi 1622. või 1623. aastal enda valdusse said, oli sellest järel vaid rusuhunnik.
Uued katsumused said linnale osaks seoses Liivi sõja algusega 1558. aastal. Algul jäid peamised lahingute piirkonnad linnast eemale, kuni 1560. aasta augustis jõudis Viljandi alla suur (erinevatel andmetel 20 000–60000 meheline) Vene vägi vürst Andrei Kurbski juhtimisel. Jalavägi ja ratsavägi jõudis siia lõunapoolt, Tarvastu kaudu. Suurtükid veeti mööda Emajõge ja Võrtsjärve kuni Tänassilmani paatidel, edasi transporditi need hobustega. Ka Viljandi linnas ja linnuses tehti vastavaid ettevalmistustöid. Linnuse ja linna komandandiks oli saanud peale Gotthardt Kettlerit vana ordurüütel ja endine ordumeister Wilhelm von Fürstenberg. Juba varakult oli Fürstenberg andnud kaupmees Virgilius Hobblerile tellimuse varustada piiramise ohus olevat linna toiduainete ja laskemoonaga. Kaupmehe abi toimetaski tellitud kaubad Pärnu kaudu mööda veeteed Viljandisse. Linn oli varustatud hästi ka relvastuse ja kaitsemeeskonna näol. Fürstenbergil oli linnuse ja linna kaitseks käsutada umbes 500 meest. Siia hulka kuulsid lisaks kodanikele, ordusulastele ja palgasõduritele ka varjule tulnud talupojad ja mõisamehed. Kaitseväe kasutuses oli lisaks kindluse suurtükkidele ka kogu ordu välikahurivägi, mis oli siia pärast Laiuse edutut piiramist toodud. Kaitse eesmärgil laskis Fürstenberg maha lõhkuda Katariina kabeli, et vaenlane ei leiaks selle varjus kaitset lossist lähtuvale püssitulele. Arvatavasti põletati maha ka eeslinnad. Kindlad andmed küll puuduvad, kuid on igati tõenäoline, et linnuse kindlate müüride vahele oli kaitset tulnud otsima palju rahvast ümbruskonnast, tuues siia ka oma varanduse. Viljandil oli esialgu lootust, et ordumeister Kettler organiseerib kiiresti abi ning piiramine ei kesta kaua. Nimelt katsus ordumeister koondada Võnnu lähedale poolakatest ja hertsog Magnuse meestest koosnevat sõjaväge. See siiski ei õnnestunud, kuna poolakad keeldusid venelastega sõdimast. Viljandi piiramine algas 4. augustil, linna süstemaatiline pommitamine piiramissuurtükkidest aga 11. augustil. Tulemus oli kohutav – 17. augustil puhkes suur tulekahju ning peagi olid linnas alles vaid 5–6 hoonet. Siiski pidas linn vastu veel 21. augustini, mil vaenlane suutis purustada Tartu värava ning tungida müüride vahele. Nüüd keskendusid venelased lossi vallutamisele, mis kõigi märkide järgi tõotas küllaltki raske tulla – Viljandi oli sel ajal kindlasti üks paremini kindlustatud linnuseid kogu Baltikumis. Lahendus saabus ootamatult – palgasõdurite hulgas puhkes Fürstenbergi vastane mäss ning nad lasid osaliselt õhku linnuse peatorni. Sellega oli Viljandi saatus otsustatud. Palgasõdurid pääsesid küll terve nahaga, kuid ordumeister Kettler püüdis nad hiljem kinni ja laskis üles puua.
Pärast Liivi ordu purustamist läksid Viljandi komtuurkonna alad koos Viljandi linnaga Vene võimu alla ning esimeseks vojevoodiks sai vürst Aleksei Adašev. Venelased tegelesid oma võimuperioodil peamiselt linna ja linnuse kindlustamisega, ehitati ka kaks õigeusu puukirikut. 20-aastase vene perioodi jooksul tuli tagasi osa linnakodanikke, elavnes kaubandus. 1582. aastal, pärast Jam Zapolski vaherahu Poola ja Venemaa vahel, läks Viljandi Poola kuninga võimu alla ning linnast sai Viljandi staarostkonna keskus. Poola lühikest võimuperioodi iseloomustab suurema tähelepanu pööramine linnakindlustuste taastamisele ja vastureformatsioon. Poolakad taastasid võimaluse piires linnust ja linna ning omasid siin tugevat garnisoni. Kõrgema võimu kandjaks linnas oli vormiliselt linna raad ja bürgermeistrid, kuid tegelik võim oli staarosti käes, kes oli ühtlasi ka kõrgemaks kohtumõistjaks. Linnakodanike ja 1592. aastal kuninga poolt taas kinnitatud linnaõigusi ahistava staarosti vaheline vägikaikavedu jõudis tihti kuni Poola kuningani välja, kes saatis siia mitmel korral ka asja lahendama komissarid. Olulist osa linna elus poola ajal mängisid katoliiklased–jesuiidid, kes asutasid Viljandisse oma kooli, haigla ja vaestemaja ning omasid suurt mõjuvõimu linna ümbruses. Üks tuntumaid jesuiite oli Dionysius Fabricius, kellelt pärineb ka kroonika, kus küllalt suurt tähelepanu on pööratud Viljandile. Aastast 1599 pärineb esimene teadaolev kirjalik Viljandi linnust kirjeldav allikas – nn Poola revisjon.
Lühike Liivi sõja järgne hingetõmbeaeg lõppes Viljandile Poola–Rootsi sõdade algusega 17. sajandi I veerandil. Liivimaa pärandi kallal toimunud kisklemise käigus piirati ja vallutati Viljandit korduvalt ning sõjategevuse tagajärjedki olid hoopis sügavamad. Ka inimkaotused olid suured – 600 lossi käsutuses olnud talupojast oli sõja lõpuks 1620. aastate algul järel vaid 50. Kui võidukad rootslased lõpuks Viljandi 1622. või 1623. aastal enda valdusse said, oli sellest järel vaid rusuhunnik.
1620 – 19. sajandi algus
1620–1710
Rootsi kuningriigi valduses olles algas kõige masendavam ja anonüümsem periood linna ajaloos – kuningas Gustav Adolf doneeris Viljandi linnuselääni koos linnaga Jacob De la Gardiele. Viljandi linnaõigusi enam ei taastatud, samuti ei kandnud Rootsi võimud Viljandit enam kindluslinnade nimekirja. Kogu võimutäius oli lossi ametimeeste käes, kuigi vormiliselt olid olemas ka linnavanemad. Juriidiliselt olid linnaelanikud allutatud lossülema poolt välja antud politseikorraldustele. Linnaõiguste puudumisega muutus linn väheatraktiivseks nii käsitöölistele kui ka kaupmeestele, kes ei tahtnud oma saatust siduda pisikese alevikuga, kus valitses lossivalitsejate omavoli. Nii kirjalikud kui ka arheoloogilised andmed lubavad väita, et 17. sajandil oli linna elutegevus ja ehitustegevus loid ning vähe huvipakkuv. Vähesed kohalikud käsitöölised tegutsesid peamiselt ümbruskonna mõisate tellimisel, kaubanduses domineeris talurahvakaubandus. 1682. aastal oli Viljandis kõigest 43 maja 55 perekonnaga.
Põhjasõja iseloomu ja Viljandi vähese tähtsuse tõttu 18. sajandi alguses siin lahinguid ei toimunud, küll sai aga linnake kannatada vastastikuse rüüstesõja, eriti aga Vene vägede koosseisus olnud tatarlaste läbi. Põhjasõja ajal 1701. aastal tegid viljandlased katse taastada oma privileegid, pöördudes vastava palvega otse Laiusel talvituva Rootsi kuninga Karl XII poole. Riigiasjade ja sõjategevusega haaratud kuningas soovitas suunata palve kindralkubernerile ning sinna see asi sumbuski.
1710–1783
Vene tsaaririigi koosseisu minekuga Viljandi elus suuri muutusi ei toimunud – linna maa-alad jäid eravaldusse. 1744. aastal kinkis tsarinna Jelizaveta Petrovna Viljandi mõisa Tšoglokovite perekonnale ja endine juriidiline õigusetus jätkus kuni 18. sajandi viimase veerandini. Tshoglokovite ajal 1746. aastal ehitati ka vana amortiseerunud endise Katariina kabeli kohal olnud mõisahoone asemele uus, mis sai ka uue asukoha.
1783–1918
Uued tuuled linnaelus hakkasid puhuma 18. sajandi II poolel, mil Viljandist sai aastal 1783 kreisilinn – samal aastal toimus ka linnaõiguste restauratsioon ja magistraadi koosseisu valimised. Vastse kreisilinna magistraat hakkas koosnema kahest bürgermeistrist ja 12 raehärrast. Esimesteks bürgermeistriteks said pärast pikka juriidilist ebamäärasust endine linnavanem Johann Gröhn ja advokaat Johann Nicolaus Otto. Pärast omavalitsuskorralduse normaliseerumist hakkas Viljandi majanduslik ja poliitiline tähtsus vähehaaval tõusma, linna ehitati esimesed kivimajad pärast keskaegset õitsenguperioodi – kohtuhoone ja apteegihoone turuplatsi äärde ja advokaat Otto maja. Viimases hakati pidama ka magistraadi koosolekuid. Hiljem sai sellest (tundmatuseni ümberehitatuna) Viljandi raekoda. Kõrvuti juriidilise staatusega ajas värske magistraat ka linna maa-asju, mis olid linna arengu seisukohalt väga tähtsad. Pärast pikka ja vaevanõudvat kirjavahetust ning palvekirjade saatmist sai linn 1789. aastal enda valdusse linnamõisana Viiratsi; taastati õigus püüda järvel kala ning omandati maa-ala linnast põhja poole jäävate mõisapõldude arvel.
Tekst: Ain Vislapuu
1620–1710
Rootsi kuningriigi valduses olles algas kõige masendavam ja anonüümsem periood linna ajaloos – kuningas Gustav Adolf doneeris Viljandi linnuselääni koos linnaga Jacob De la Gardiele. Viljandi linnaõigusi enam ei taastatud, samuti ei kandnud Rootsi võimud Viljandit enam kindluslinnade nimekirja. Kogu võimutäius oli lossi ametimeeste käes, kuigi vormiliselt olid olemas ka linnavanemad. Juriidiliselt olid linnaelanikud allutatud lossülema poolt välja antud politseikorraldustele. Linnaõiguste puudumisega muutus linn väheatraktiivseks nii käsitöölistele kui ka kaupmeestele, kes ei tahtnud oma saatust siduda pisikese alevikuga, kus valitses lossivalitsejate omavoli. Nii kirjalikud kui ka arheoloogilised andmed lubavad väita, et 17. sajandil oli linna elutegevus ja ehitustegevus loid ning vähe huvipakkuv. Vähesed kohalikud käsitöölised tegutsesid peamiselt ümbruskonna mõisate tellimisel, kaubanduses domineeris talurahvakaubandus. 1682. aastal oli Viljandis kõigest 43 maja 55 perekonnaga.
Põhjasõja iseloomu ja Viljandi vähese tähtsuse tõttu 18. sajandi alguses siin lahinguid ei toimunud, küll sai aga linnake kannatada vastastikuse rüüstesõja, eriti aga Vene vägede koosseisus olnud tatarlaste läbi. Põhjasõja ajal 1701. aastal tegid viljandlased katse taastada oma privileegid, pöördudes vastava palvega otse Laiusel talvituva Rootsi kuninga Karl XII poole. Riigiasjade ja sõjategevusega haaratud kuningas soovitas suunata palve kindralkubernerile ning sinna see asi sumbuski.
1710–1783
Vene tsaaririigi koosseisu minekuga Viljandi elus suuri muutusi ei toimunud – linna maa-alad jäid eravaldusse. 1744. aastal kinkis tsarinna Jelizaveta Petrovna Viljandi mõisa Tšoglokovite perekonnale ja endine juriidiline õigusetus jätkus kuni 18. sajandi viimase veerandini. Tshoglokovite ajal 1746. aastal ehitati ka vana amortiseerunud endise Katariina kabeli kohal olnud mõisahoone asemele uus, mis sai ka uue asukoha.
1783–1918
Uued tuuled linnaelus hakkasid puhuma 18. sajandi II poolel, mil Viljandist sai aastal 1783 kreisilinn – samal aastal toimus ka linnaõiguste restauratsioon ja magistraadi koosseisu valimised. Vastse kreisilinna magistraat hakkas koosnema kahest bürgermeistrist ja 12 raehärrast. Esimesteks bürgermeistriteks said pärast pikka juriidilist ebamäärasust endine linnavanem Johann Gröhn ja advokaat Johann Nicolaus Otto. Pärast omavalitsuskorralduse normaliseerumist hakkas Viljandi majanduslik ja poliitiline tähtsus vähehaaval tõusma, linna ehitati esimesed kivimajad pärast keskaegset õitsenguperioodi – kohtuhoone ja apteegihoone turuplatsi äärde ja advokaat Otto maja. Viimases hakati pidama ka magistraadi koosolekuid. Hiljem sai sellest (tundmatuseni ümberehitatuna) Viljandi raekoda. Kõrvuti juriidilise staatusega ajas värske magistraat ka linna maa-asju, mis olid linna arengu seisukohalt väga tähtsad. Pärast pikka ja vaevanõudvat kirjavahetust ning palvekirjade saatmist sai linn 1789. aastal enda valdusse linnamõisana Viiratsi; taastati õigus püüda järvel kala ning omandati maa-ala linnast põhja poole jäävate mõisapõldude arvel.
Tekst: Ain Vislapuu